Septembris külastasid õpetaja Liisi Röömel ja arendusjuht Rene Leiner sedavõrd eksootilist paika, nagu seda on Fääri Saared.
Reis ühelt poolt vaid mõne lennutunni kaugusel olevatele, kuid teisalt justkui maailma veerel asetsevatele fantastilise looduse ja väga sümpaatsete inimestega asustatud saartele oli igati positiivne ja tulemuslik. Reis toimus projekti Nordic Cultural Landing - Breaking The Borders ettevalmistava visiidina.
„Eelmisel talvel õnnestus luua väga soe ja hea kontakt Eysturoy saarel asuva Stranda kooli direktori Aslaug Olseniga, millest koorus välja võimalikku ühisprojekti ettevalmistav visiit Fääridele,“ ütles kohtumise jaoks projekti kirjutanud Rene Leiner.
Suve hakul tuligi vastus, et meie rahataotlus on rahuldatud. Projekti finantseeri Nordplus Junior programmist, mis kuulub Põhjamaade Ministrite Nõukogu kõige tähtsamate elukestva õppe programmide hulka.
Nagu vanad sõbrad
Suvel suheldi aktiivselt peamise võõrustajaga, kelleks oli kohalik õpetaja André Frederiksberg Danielsen ja nii toimus kohtumine Vágari lennujaamas juba nagu vanade tuttavate vahel.
Teel tunnise autosõidu kaugusel asuvasse peatuspaika Skalasse, jõuti seda tutvust veelgi kinnistada. Stranda kool ise asus aga mõne kilomeetri kaugusel asuvas järgmises Strenduri külakeses, kuhu hommikuti direktori autoga kohale veereti.
Kohtumiste ja arutelude käigus lepiti üldjoontes kokku kirjutatava projekti raamistik, temaatika ja ajakava. Peamine rõhk on kahe kultuuri paremal tundmaõppimisel, mille kaudu õnnestub mõlemal poolel õppida kindlasti rohkem ka iseenda riigi ja kultuuri kohta.
Raatuse lapsed Fääridele
Plaanis on praktiliste tegevuste käigus tutvuda mõlema riigi rahvusköökidega, teha koos sporti, matkata, tantsida, laulda, elada teineteise peredes, teha esmatutvust kummagi riigi keeltega jne. Mõtteid on palju ja suur osa projektikirjutamise tööst seisab talvel ees.
„Kui kõik õnnestub, siis 2018. aasta kevadel saavad paarkümmend meie kooli õpilast harukordse võimaluse reisida kohta, kuhu nad muidu ehk kunagi ei satukski,“ rääkis Rene Leiner. Projektikohtumised ise on tegelikult kirss tordil, sest plaanide kohaselt alustatakse ühiseid tegevusi juba 2017. aasta sügisel.
On mida õppida
Leiner loodab projekti sisse kirjutada ka õpetajate töötoad ja töövahetuse, kus saadaks praktiline kogemus teises koolikultuuris õpetamisest ja õppimisest. Kuna peale meie kooli renoveerimistööde lõppu 2018. aasta sügisel hakkab nii füüsilise kui sisulise koolidisaini mõttes enamus õppest toimuma avatud klassiruumi õpikeskkonnas, siis oleks see igati väärt tegevus, sest Fääridel toimub suur osa õppest juba täna sedamoodi.
Kindlasti pakub suurt huvi ka Tartus laineid löönud, kuid kuuldavasti mitte nii hästi rakendunud õpetajate töö LP-mudeli järgi, mis Fääride sõsarkoolis mitu aastat edukalt toiminud.
Unistuste kool
Leineri sõnul oli Fääri saarte üldine aura nii koolis kui kooli väliselt muljetavaldavalt ülivõrdeid tekitav.
„Mulle kui veendunud kogemusõppesse uskujale oli eriti meelepärane see, et õpilastel on õppetöö vahel nö tööpraktika nädalad, kus nad reaalselt on erinevates ametites tööl, sh politsei, meditsiin, kalatööstus jne. Tekitab hea seose reaalse eluga. Üks asi on ekskursioonid ja vaatamine, hoopis teine ise tegemine.
Meeldis ka see, et ühiselt tehti keset koolipäeva süüa. Igaüks oli eelnevalt kokkulepitult toonud kaasa kindlad toiduained. Kuigi miinuspoolelt võib samas esile tuua selle, et koolisööklat kui sellist neil seal ei olnudki ning söömine käis pigem Itaalia stiilis, kus söödi kaasapakitud toitu.“
Elu nagu külakiigel
Liisi Röömeli sõnul kulges elu Fääridel täiesti omas rütmis ja teise hingamisega, kui me Eestis harjunud oleme.
„Mulle jäi tunne, et nad istuvad nagu suurel külakiigel ja lasevad tuulel ennast kõigutada – ikka hooga ja muretult. Sama oli tunda ka kooli juures, mida külastasime. Kuigi ma üritasin mõista, millise süsteemi järgi lapsed tagasisidet saavad ja töid teevad, siis lõpuks valmistas mulle segadust isegi selle mõistmine, millises tempos kulgeb nende koolipäev,“ rääkis Röömel.
Vähemalt teab ta nüüd seda, et kui Fääridel paistab päike, siis aeg peatub ja tunni algus peab ootama. Tegelikult kulgeb kogu koolipäev üsna paindliku graafiku järgi, kuhu ka Raatuse kool üldõppele mineku ja klasside kaotamisega liikuda kavatseb.
Õpetajad teevad ise tunniplaani
Strandas toimuvad koolipäeva kestel tunnid, siis kui nad parasjagu toimuvad. Kui nt lapsed on õues mänguhoos ehk siis liikumise ja spordihoos, ei hakka keegi neid enamasti jõuga ära kutsuma, vaid lastakse ikka tühjaks mängida ja siis lähevad „tunnid“ edasi.
Muide, mis veel ilmastikku puudutab, siis halbade ehk siis liiklusohtlike ilmade korral, mida igal talvel ikka ette tuleb, kuulavad kõik külaelanikud hommikul kindlal kellaajal raadiot, kus öeldakse, kas täna kool toimub või mitte.
Klasside kui selliste kaotamisega tuleb tõenäoliselt ka Raatuse koolis tulevikus arvestada sarnase töökorraldusega, nagu Fääridel, kus direktor annab õpetajatele tunnikoormuse ette ning tunniplaan koostatakse siis juba õpetajate endi koostöös. See paneb kahtlemata õpetajad juba iseenesest rohkem koostööd tegema, iseenda ja õpilaste aega optimaalsemalt planeerima.
Leidis uue jagamise süsteemi
Õpetaja Röömelile jätsid väga positiivse ja asjaliku mulje õpilased, kellega ta suhtles.
„Omal initsiatiivil tehti mulle koolimajas ekskursioon ja uuriti, kas ma taas nende tundi külastan. Tänu sellele, et õpilastel oli hea inglise keele oskus, sain vajadusel õpilasi ka matemaatikaga aidata. Tore oli see, et lapsed kasutasid seal kirjaliku jagamise juures teistsugust süsteemi, kui ma ise harjunud olen ja seeläbi sain taas killukese targemaks.“
Kindlasti on meie tulevik ka õpetajate aina suurenev multifunktsionaalsus. Nii oli Fääridel suurem osa õpetajatest võimelised juhendama väga erinevaid ainetunde. Kadedaks tegi kindlasti nende tugisüsteemide võimekus, kus kohati oli paarikümne õpilase juures 3-4 õpetajat või tugiõpetajat.
Mõistagi ei olnud see igas tunnis nii ja enamasti pidi ka seal üks inimene klassis hakkama saama, aga just avatud õpiruum andis paindliku võimaluse ka õpetajatel ruumis, mis meie mõistes oli kolm klassi, vabalt ühtede õpilaste juurest teiste juurde liikuda.
Kalapüük teeb rikkaks
Eks igal riigil on parajasti ressurssi just nii palju kui seda on ning seni kuni Fäärid Euroopa Liitu ei astu ja nende kalapüügikvootide kallale ei asuta ning kuni kliima soojenemine Golfi hoovuse kaudu nende kalavarudele hävitavalt ei mõju, ei ole ka ressursipuudust karta.
Nagu öeldud, tuleb Fääride peamine rikkus just kalapüügist ning Euroopa Liidu poolt Venemaale rakendatud sanktsioonid on seda rikkust veel hüppeliselt kasvatanud. Selle tõestuseks olid mitmed väga suured Venemaa lipu all sõitvad laevad, mille peamiseks lastiks on värskelt püütud ja külmutatud lõhe.
Nagu Eestiski kipuvad kohalikud tooted olema kallimad kui väljamaa kraam, nii ka Fääridel. Näiteks lõhet süüakse seetõttu väga vähe ja selle asemel on sageli toidulaual hoopis tursk või makrell. Siseturismgi tundub nende jaoks kallis, mistõttu väga ringi ei reisita. Kui siis juba tšarterlendudega mõnda soojemasse paika. Seejuures kõige rohkem tehakse seda suvel ehk ajal kui Fääridel endil on kõige ilusamad ilmad.
Ühtehoidev kogukond ja õhuke riik
Leinerile jätsid saared ja sealne elukorraldus fantastilise mulje. „Reeglina suletud ühiskondades sa tunned mingit surutust või seda, et külalised ei ole väga teretulnud. Fääridel ei tundnud ma seda kordagi. Kuigi tempo oli seal mõnusalt aeglane ja kellelgi ei olnud kuhugi kiiret, said kõik asjad päeva lõpuks ilma liigse stressita korda.“
Muidugi ei saa kõike nähtut kuidagi päevapealt ja üks-ühele Eestis rakendada, aga kui sa oled midagi sellist näinud, mis sulle endale muljet ja mõju avaldab, siis küllap hakkad ka kodus asju teisiti hindama. Just Fääridel tunnetatud kogukondlikkus ja vähene riigi kohalolu oli kadestamisväärne. Sealhulgas koolikorralduses.
Kindlasti on selles positiivses ühtsuses oma roll ka religioonil. Erinevalt eestlastest on enamik Fääri elanikke üsna veendunud ja praktiseerivad kristlased, kelle jaoks kirikul ei ole mitte ainult sümboolne, vaid väga isiklik roll. Ka koolipäev algab ühislaulmise ja palvega, mis ühendab.
Lapse õpetajaga suhtled poejärjekorras
Positiivset kogukondlikkust näitab ka see, et kuna hindeid kuni kaheksanda klassini ei panda, siis tagasisidet lapse õpitulemuste kohta antakse sageli poejärjekorras või muul mitteformaalsel moel. Lisaks sellele toimuvad ka arenguvestlused.
Meie mõistes tunnistusi kui selliseid neil ei ole. Mingit tagasisidet saab ka nö tasemetöödest, mida teatud ajavahemiku järel erinevates klassides tehakse.
Õpetaja töötab ja puhkab palju
Erinevalt Eestist on Fääridel mõistetud, et õpetajatele seaduse ja töökorralduse eripäradega antud vaba aega ja pikka puhkust tuleb kuidagi tööajaga paremini tasakaalustada, mistõttu on neil seal 45-tunnine töönädal, millest täiskoormusega töötav õpetaja annab 28 kontakttundi. Teistel tööinimestel kehtib nagu meilgi 40-tunnine töönädal.
Muidugi on neil ka kaugelt enam riiklikke pühi ja ka koolivaheajad tööst vabad. Õppe- ja ainekavad on rohkem formaalsus, rohkem tegeletakse õppimise endaga, protsessiga. Kõik, kes seda soovivad, saavad keskhariduse ja väga paljud lähevad edasi ülikoolidesse, suur osa mõistagi Taani.
Õpetaja puhul on riigis, kus oma palgast tuleb lisaks muudele maksudele tervelt 17% maksta pensionifondi (teised kutsealad vähem) ja kus oma suurest palgast väga palju säästa ei õnnestu, kus piimaliiter võib poes maksta kuni 4 eurot ja elektri hinnast ei maksa rääkidagi, tegemist siiski väga kadestamisväärse ametiga.
Isad teevad tasuta trenne
Kogukondlikku pühendumust näitas ka see, et mitmed isad teevad õhtuti omal initsiatiivil lastele tasuta trenne. See annab neile ka teatud vabaduse olla vaba kohustustest ja teha asju paindlikult. Nii arvas meie võõrustaja Andre, kes külastaadionil kolmel korral nädalas õhtuti 20 poisile jalgpallitrenni teeb, et ta ei ole kindel, kas ta tahaks seda teha kui talle selle eest makstaks.
Liikumise ja spordiga tundusid üldse kõik sinapeal olema ning see on pigem tõusev kui langev trend. Koolis on lisaks kehalise tundidele ja aktiivsetele vahetundidele kõikidele 1 kohustuslik tund ujumist nädalas.
Liikumine on popp
Räägiti, et paljud täiskasvanud, kes veel 5-10 aastat tagasi poleks kodust jalgagi välja tõstnud, lähevad nüüd iga ilmaga välja jooksma. Ilm on seal tõepoolest muutlik ja ühe tunni sees võid kohata tormi, vihma, päikest ja vaikust.
Väidetavalt on Fääridel vaid 60 täiesti päikselist päeva aastas, aga sealset elukorraldust see väga ei sega. Käib loomulikuna selle juurde.
Nagu ka see, et kõige väiksemal Fääri saarel elavad vaid lambad ning sellest järgmisel vaid üks perekond. Sarnaselt arstidele, kes ei ravi oma lähedasi, käib ka seal elava pere lastele teiselt saarelt õpetaja. Seda hoolimata faktist, et mõlemad vanemad on ise hariduselt õpetajad. Mingi osa ajast tuleb perelastel õppida siiski ka suuremal saarel asuvas koolis.
0:0 Ungariga
Kuigi Fääride üht vastuolulisemat vaatemängu ehk politsei range järelevalve all toimuvat vaalatappu ja sellele järgnevat kogukonna liikmete vahelist vaalaliha jagamist (seda tehakse tasuta, liha müük on keelatud), mille käigus täitub kogu rand ja meri ühtlaselt punaverise vaibaga, sel korral näha ei õnnestunud, siis üht-teist meeldesööbivat jäi meelesoppidesse kindlasti igaveseks.
Nii õnnestus projektitöö väliselt jalutada peaaegu inimtühjadel Fääride pealinna Torshavni tänavatel. Tühjad olid nad põhjusel, et samal ajal toimus Fääri saarte jalgpallimäng Ungariga, kuhu 10% saarte elanikest staadionile koguneb. Ülejäänud on telerite ees.
Rahvuskoondise mäng ongi nende jaoks laulupeoga võrreldav rahvusliku uhkuse manifest. Eriti peale seda kui amatööridest koosnev koondis on hakanud punkte koguma. Nii ka sel korral kui EM-finaalturniiril osalenud ungarlastega 0:0 mängiti.
Samal ajal Bosnias
Jalgpalliga juba lapsest peale sinapeal olnud Leineril oli rõõm saada kaukasse üks eksootiline staadionielamus, kuigi väljamüüdud piletitega mängu tuli jälgida kord staadioni kõrvalhoone katuselt, kord jällegi staadioni lahtise planeeringuga nurkadest avaneva vaatega paigast. Samas olid mängijad isegi seal palju lähemal kui nii mõnelgi külastatud maailma suurstaadionil.
Omaette kontrastsed olid samal ajal enamiku eestlastest jalkafännide ja Leineri emotsioonid. „Kuna internet puudus, siis vahetasin jalgpalliliidu infojuhina töötava sõbra Mihkel Uibolehega sõnumeid Eesti meeskonna kurvast saatusest Bosnias ja need olid hoopis teisest puust kui emotsioonid Torshavni staadioni katusel.
Peale mängu jätsid aga kõige sümpaatsema mulje hoopis Ungari mängijad, kes läksid oma fänne tänama, ronisid tribüünile nendega rääkima ja jätsid kaotatud punktide ja fännide pika teekonna korvamiseks neile nii oma särke kui pükse.“
Fääride uhkus – Pal Joensen
Spordialadest on Fääridel jalgpalli kõrval populaarsed käsipall ja ujumine. Viimasel alal on Fäärid saavutanud ka kõige paremaid tulemusi, mille eest on seisnud üks 1400 elanikuga Vaguri külast sirgunud mees – Pal Joensen.
2008. aastal kolmekordseks juunioride Euroopa meistriks ja 2012. aastal Fääridele läbi ajaloo esimese maailmameistrivõistluste medali võitnud mees on osalenud ka kahtedel olümpiamängudel.
Kui rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA on võtnud Fäärid iseseisva riigina oma liikmeks, siis rahvusvaheline olümpiakomitee tunnustab Fääre üksnes Taani kuningriigi osana. Nii tuli ka Joensenil olümpial võistelda just Taani koondise eest, kuigi kandis uhkusega Fääri saarte lipuga ujumismütsi.
2015. aastal avati ujuja ja tema kauaaegse treeneri Jon Bjarnasoni initsiatiivil algatatud rahakogumise kampaania tulemusel Fääride esimene 50-meetrine bassein, mis kannab nime Páls Høll.
Ehtne Fääri vill
Reisi käigus külastati muuhulgas ka koolimajast mõnesaja meetri kaugusel jäävat Fääride ainsat autentset villavabrikut, mis meie mõistes oli lihtsalt üks hästi sisustatud kauni merevaatega kuur.
Suheldi neljandat põlve perefirmana peetava ettevõtte omanikuga, kes villatootmise protsessi ja masinaparki tutvustas. Mõistagi osteti kaasa ka paras kogus kohalikust lambavillast tehtud lõnga.
Leineri sõnul kohalikud elanikud ise sellest suurt ei pea, sest see lõng on nende jaoks liiga kare ja kipub kootud asjadena liiga kiirelt nö käest ära minema. Ka külastatud vabrikus segatakse suurem osa toodangust Inglismaalt ja Šotimaalt pärit lambavillaga. Nii saab lõng pehmem ja seda on kergem turustada.
Lambad otse lennujaamas
Lambad on muidugi seltskond, kellest Fääridel ei pääse üle, ega ümber. Heaks tõestuseks sellele on kasvõi fakt, et esimesed elusolendid, kes lennujaamast väljudes silma jäid, olid neli vihmast ilma trotsivat ja sinna ära eksinud kräsupead.
Isegi kooli direktoril olid kodus väiksel maalapil omad lambad ja õuesahvris sai mekkida kuivatatud lambakintsu, mida polnud eelnevalt ühegi maitseainega töödeldud. Direktor Olseniga käidi ka mitmes põnevas Fääride külas, kus säilinud veel sajanditetagust autentset majapidamist ning külastati tema kodukülas asuvat võimast tuuleenergia parki.
Lammastega on ainult see ikaldus, et kui mõni autojuht neile otsa sõidab ja see fataalselt lõpeb, tuleb lisaks auto parandusele, maksta 2500 kohalikku raha ehk umbes 350 eurot lamba omanikule. Autojuhtide õnneks katab selle kulutuse enamasti kindlustus.
Tunnelite riik
Autoga sõidetakse seal tõenäoliselt rohkemgi kui USAs. 1,2 eurose kütusehinna juures tuleb keskmise autoomaniku kohta kütusekulu umbes 300 eurot kuus.
Kuigi tunneleid, mida on kokku 20 ringis, on tehtud nii mägede sisse kui vee alla (150m allapoole merepinda), on vahemaad siiski sageli märkimisväärsed.
Hetkel ehitatakse nt Eysturoy ja Streymoy saari ühendavat tunnelit, maksumusega 140 miljonit eurot, mis võimaldaks praeguse Strendurist ligi tunnise pealinna viiva autosõidu vähendada kümnele minutile.
Hingematvad loodusvaated Fääride katuselt
Ühel õhtupoolikul võeti koos kohaliku õpetajaga ette tõus Fääride kõrgeima mäe, Eysturoy saare põhjapoolses osas asuvale Slættaratindurile. Tõusul kohatud Iirimaalt pärit vanapaar ja laskumisel põgus vestlus austerlasest automatkajast vanahärraga.
Vaikus ja tuul kordamööda, iseenda hingamine ja lambad taustaks, tehti läbi üks väärt treening. Tasuks hingematvalt ilusad, koguni majesteetlikud vaated ookeanile ja saartele, mida kutsutakse Fäärideks. Ja ei ühtegi inimest, maja või autot silmapiiril. Midagi paremat on patt elult küsida.
Muide, Slættaratinduri mägi on eriline ka seetõttu, et on pääsenud koguni Guinnessi rekordite raamatusse kaugeimale ulatuva vaatega. Sealt pidavat ilusa ilmaga paistma suisa 550 km kaugusel olev Vatnajökulli liustik Islandil.
Millega kütta kaminaid?
Põnevaks faktiks on seegi, et teatavasti ei ole Fääridel, sarnaselt Islandile, praktiliselt üldse puid. Küll aga on majades olemas kaminad. Millega siis neid köetakse? Kuna saartel palju ise ei toodeta, siis suur osa vajaminevast kraamist, nii toitu kui tööstuskaupa, tuuakse sinna kohale mujalt.
See kõik saabub saartele euroalustena pakitult ja neid euroaluseid nad kasutavadki peamise küttematerjalina kaminates. Majade küttesüsteemid töötavad muidugi peamiselt õli baasil.
Maailmasõja pärand
Runaviki linnaserval fjördi ääres õnnestus aga ootamatult näha Fääride kohta päris korralikku puudesalu. Selgus, et need on seal teisest maailmasõjast alates. Nimelt ründas Briti vägede poolt okupeeritud saari aeg ajalt ka sakslaste Luftwaffe, kes oma lennureididel sihtis enamasti kütusemahuteid.
Siis mõeldigi välja varjata neid puudega. Kuidagi õnnestus need puud sinna istutada ja nii see on jäänud, et tänagi seal asuvad kütusemahutid on puude poolt ümbritsetud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Fääri saared on üks iseloomuga arhipelaag, mida tasub igal inimesel võimalusel kindlasti külastada. Ja loodetavasti ei jäänud see kaugeltki mitte viimaseks Raatuse kooli dessandiks sellesse imelisse paika. Teeme tööd ja peame pöialt. Kui mõtetes on juba ka võimalik koostöö Gröönimaaga…
