On rõõm, et Raatuse kool on jätkuvalt populaarne tulevaste õpetajate hulgas, kes meil oma praktikat läbi viivad. 2016. aasta kevad oli eriti rikas meie kehalise kasvatuse kasvulava osas, sest koguni neli praktikanti leidsid oma tee meie kooli.

Kõige selle toreduse taga on mõistagi meie oma elurõõmust pakatavate kehalise õpetajate Ülle Variku ja Margus Udekülli entusiasm ja initsiatiiv, sest neli praktikanti ühele ajale mahutada on omaette kunsttükk ja vastutus.

Seda rõõmsam on teada, et kõik neli naismusketäri jäid siin oldud ajaga väga rahule. Kolmega neist õnnestus ka jutule saada.

Kas ma saan hakkama?

Kergejõustikuga tegeleva Anu Ellami sõnul oli tal praktika alguses palju mõtteid ja küsimusi ennekõike iseenda kohta. Kes ma olen õpetajana, kuidas saan sellega hakkama? Praktika aeg Raatuses jättis Anule väga hea mulje, sest juba algusest peale tundis ta suurt avatust ja toetust noorele õpetajale.

„Minu juhendaja õpetaja Ülle on parim eeskuju, kes võib üldse üht kogenematut noort õpetajat ehk mind juhendama sattuda. Ta omab suurt kogemuste pagasit õpetamises ja oli abivalmilt minuga oma mõtteid ja kogemusi jagamas.“

Samuti kiitis ta oma juhendaja põhjalikkust ja keskendumist igale pisidetailile, mis kokkuvõttes väga olulised on. Ka õpilaste kohta oli särasilmsel praktikandil öelda vaid kiidusõnu – vahvad, toredad ja põnevad isiksused!

Kuna kehalise kasvatuse õpetajad on teinud õpilastega väga head tööd, oli noorel õpetajal väga kerge tulla just selliste õpilaste ette. Küll teadmisega, et mitte igal pool ei pruugi minna nii lepase reega.

Seni vaid nö trennilastega töötanud Anu võtab olulise kogemusena praktikalt kaasa teadmise, et koolis tuleb õpilast palju rohkem motiveerida ja julgustada.

„Praktika lõpuks sain ma palju parema ülevaate endast, mis on minu nõrgad ja tugevad küljed ning kuidas nõrkusi tugevdada ja tugevusi oma kasuks tööle panna. Peamine, et lahkusin praktikalt kogemustega ja oman teadmist, kes olen mina õpetajana!“

Hea tund nõuab head ettevalmistust

Ujumist südamelähedaseks pidav Helerin Koppel aga niipea veel kooli õpetajaks ei kipu. Ta teadis juba õpingute alguses, et õpetajaamet on tema jaoks treeneritöö kõrval pigem plaan B. Praktika sooritamine seda arvamust ei muutnud.

„Sain kinnitust sellele, et vajadusel saaksin koolis töötamisega hakkama, ent suuremat kirge näen endas endiselt treeneritöö vastu,“ ütles Helerin.

Küll ei läinud ka tema jaoks Raatuses veedetud päevad kuidagi vett vedama. Ühel kenal päeval ennast õpetajaametist leides, on just meie õpetajatelt saadud näpunäited ja nõuanded need, millest kinni haarata. Lapsi tuleb õpetama pingutama ning ise seejuures tööd ja vaeva nägema. Tunnid peavad olema lapsele huvitavad ja õpetaja poolt läbimõeldud, et kellelgi ei tuleks mõttessegi tunnist puududa.

Ohutud teismelised

Hanna-Liisa Roosileht, kelle kitsam eriala ühtib õpetaja Ülle Variku omaga (mõlemad on nimelt võimlejad), pelgas praktikale tulles ennekõike teise ja kolmanda kooliastme tunde. Mõistagi on enamikele teismelistega tunde läbi viia keerulisem kui algklasside põnnidega.

Tegelikkuses sattusid Hanna-Liisale aga väga vahvad klassid. Lapsed olid alati innustunud ja agarad kaasa töötama.

„Juhendajalt sain mitmeid häid nippe, kuidas lastele keerulisemaid asju õpetada. Näiteks korvpalli sammudelt viske õpetamiseks kasutasin takistust, et lapsed õpiksid enne ülestõuget pikemat sammu tegema.“

Kuna neiu peab oma nõrkuseks just pallimängude õpetamist, oli tal eriti hea meel, et sai Raatuses põhjalikult õpetada korvpalli, tänu millele õppis väga palju ja sai mitmeid kasulikke ideid ja nippe.

Ülle võlus kõiki

Hanna-Liisa sõnul möödus tema praktika kokkuvõttes väga hästi. Seda ühelt poolt tänu hästi käituvatele lastele, kuid ka oma rolli mängis ka tema enda eelnev kogemus koolis töötamisel. Tänu sellele oskas ta osa probleeme tekitada võivaid asju juba eos vältida.

„Lisaks tänu kiirele mõtlemisele sai osa tunde ka täiesti ümber mõeldud. Näiteks kui tuli järsku saali vahetada. Kõige raskem oli tundi anda siis, kui samal ajal oli saalis ka teine tund, sest siis läks lärm väga suureks ja seal sees olla oli väga kurnav.“

Ka Hanna-Liisa jäi praktikaga väga rahule. Eriti meeldivaks muutis selle tutvumine õpetaja Üllega, tänu kellele saab temast kindlasti parem õpetaja. Lisaks jagus heatujulisel praktikandil kiidusõnu alati toredatele valvetädidele ja söökla töötajatele, kes teda alati rõõmsalt tervitasid.

Näis, mida toob tulevik ning ehk õnnestub kedagi neist neidudest meil tulevikus tervitada juba igapäevaselt. On ju õhus mõtted, et igal õpilasel oleks igas päevas üks liikumisele pühendatud tund…