Rääkige, palun, oma elust!
Ma olen sündinud 25.septembril 1938.aastal Tartu vallas, kus kasvasin ka üles. See oli omal ajal kultuuriliselt ja ka muidu aktiivne, vald moodustati vabariigi lõpuaastatel. Sealt on pärit sellised isiksused nagu Miina Härma, Väägveres elasid Wirkhausid, Kaarel Eenpalu koos naisega, seal varjas Saksa okupatsiooni ajal ka Jüri Uluots. Teises maailmasõjas sai vald tugevasti kannatada. Õppisin Kõrveküla 7-klassilises koolis. Sel ajal kasvasid paljud õpilased üles isadeta- nad olid kas vangis või tapetud. Ka mina polnud erand. Minu isa arreteeriti 1944.aastal. Me saime alles mitu aastat hiljem teada, et ta oli tapetud 1947.aastal Norilski vangilaagris.
Poliitikas olin maast - madalast. Üks legend räägib, kuidas 16.juunil 1941.aastal Tähtvere pargis jalutades näitasin seal olevatele Vene sõjaväelastele rusikat. Kõrveküla 7-klassilises koolis ei astunud ma komsomoli, seetõttu sain ka iseloomustuse, kus öeldi, et ei astunud ise ja ässitas ka teisi mitte astuma. Seda hõõruti mulle hiljem mitu korda nina alla. Enamus õpetajaid olid samuti rahvuslikult meelestatud. Tõsi, meie direktor sm. Kask ja minu klassijuhataja olid venemeelsed. Kui J.Stalin suri, nutsid nad lahinal. Rõhuval enamikul oli siiski hea meel, ka minul ( käisin 7.klassis ). 1953. aastal tulin Tartu 3.Keskkooli, mis tollal asus Puiestee tänaval. Õppisime kahes vahetuses - hommikul ja õhtul. Teise vahetuse moodustasid 6.Keskkooli õpilased. Üks siiatuleku põhjuseid oli ühiselamu, mis asus Jakobi mäel, hiljem Tiigi tänaval. Ka ei olnud meie kool nii suure julgeoleku tähelepanu all nagu 1. ja 5. Keskkool. Mingit puhastust ei toimunud ja nii saime paraja rahvusliku hoo sisse. Tülitsesime ja kaklesime vene poistega tihti. Direktoriks oli tollal veendunud kommunist sm. Siilivask, kes aga ei olnud halb inimene. Minu kooliskäimine langes kokku "Nikita Hruštsovi sulaga". Tema oli mees, kes püüdis sotsialismile anda inimliku varjundi. Ta viis läbi hulga reforme ja massilised repressioonid lakkasid. 1956.aastal toimus NLKP 20.kongress, millega taheti lahti saada isikukultusest. Eestis hakati siis arendama sellist tööstust, mis meile sugugi vajalik polnud. Algas venestuspoliitika (kui ENSV alguses oli elanikkonna hulgas 95% eestlasi, siis nüüd see arv vähenes kiiresti). Samal aastal viidi läbi komsomolireform, komsomolile püüti anda uus sisu.
1956. aastal organiseerisime 3. Keskkoolis koos Jaan Isotammega, kes on praegu tuntud Johnny B.Isotamme nime all, "Eesti Noorte Maleva". Üheks meie ürituseks oli jõulude ajal kirikusseminek, kuhu keelule vaatamata tulid paljud õpilased. Hiljem läksime sealt Julius Kuperjanovi hauale. Paljud poisid meie seast läksid teistessegi koolidesse, et nurjata komsomolitööd. 3.Keskkoolis komsomoliorganistasioon tõhusalt tööle ei hakanudki. Malevaga jagasime ühiselamutesse ka raamatuid nagu "Vabadussõja ajalugu" jms. Ungari sündmuste ajal (4. ja 5. novembril 1956.aastal) tegime lendlehti kommunistide vastaste toetuseks. Kuna osad kirjutasime käsitsi , siis tehti koolis käekirjaproov ja spetsialistid selgitasid kohe välja kirjutajad. Samal kuul tuli üks propagandist meile Ungari sündmustest rääkima. Eeldatavad vastuhakkajad pandi ette ridadesse istuma. Kui mees oli jõudnud kohani "ungarlane kehvasti tapma, ungarlane KGB-last jalgupidi pooma...", hakkasime jalgu trampima ning hüüdma: "Siis on ju hästi! Hästi!" millele järgnes vilekontsert. Sellise tegevuse pärast oli meie kool ka vahepeal suletud. Õpetajaid-tagantkihutajaid polnud, küll aga toetajaid nagu hr. Lembit Sulbi ja pr. Kask - ajalooõpetaja, kes julges rääkida oma ainest tõepäraselt.
25.detsembril 1956. aastal arreteeriti mind esimest korda. See juhtus Peetri kiriku ees. Kaks meest tulid eest ja küsisid ühe tänava järele. Samal ajal hiilisid kaks selja tagant ja nii ma vahistatud olingi. Nelja mehe juhiks oli Rander Hiir, kes käis mind hiljem Patarei vanglas tänamas, sest oli tänu minu arreteerimisele majoriks saanud. Tema edu lõppes surnuksjoomisega. Meie tegevusest saadi kõik teada, leiti üles malevaprogramm, almanahh. Me ei osanud oodata, et nad otsisid ka sugulaste eluasemed läbi. Jaan Isotamme käes olid käsikirjad, temagi juures tehti läbiotsimine. Siiski, relvi ja lõhkeainet, millega plaanitsesime Heidemanni ausamba õhku lasta, ei leitud. Mind süüdistati §68 punktide 10 ja 11 järgi NSVL-vastases propagandas ja agitatsioonis. Taheti esitada süüdistus ka tulirelva ebaseaduslikus hoidmises, kuid mul seda ei olnud. Julgeoleku mehed leidsid kinnivõtmisel 32 püstoli TT padrunit ja uurisid nende päritolu järele. Vastasin, et leidsin ja tahtsin just miilitsasse viia. Nad jäid rahule, varastasid padrunid ära ja sellest pahandust ei tulnud. Jaan Isotamm sai siis 7, Voldemar Kohv 6, mina sain 5 aastat vanglakaristust. 3.Keskkoolist visati välja peale meie veel Lembit Soosaar, Jüri Rebane ja Jüri Lõhmus ja Tartu Raudteetehnikumist Enn-Kaupo Laanearu ja Tõnis Raudsik. Meid viidi Mordva ANSV-sse. Seal oli palju eestlasi, kuid noored puudusid. Meid võeti orkestriga vastu.
Laagris organiseerisime Eesti Uusrahvuslaste Liidu. Laagris saime olla suhteliselt vabalt, enne ega pärast meid nii palju vabadust polnud. Seal lõpetasin ka keskkooli ja asusin tööle pagarina. Mind vabastati ennetähtaegselt, sest olin pagarina teinud palju arvestuspäevi. Lõppkokkuvõttes olin laagris natuke üle 3,5 aasta. 1960.aastal saabusin Eestisse. Siin oli juba hakatud valitseva korraga kohanema, kommunistide mõju suurenes. Vabaduses sain viibida 2 aastat ja ühe päeva, siis esitati mulle samad süüdistused, mis ennegi, pluss tegevus laagris, mis tegelikult oligi põhisüüdistus. Laagrisse saabudes toodi mulle tagasi kõik asjad, mille enne lahkumist laiali olin jaganud. Laagrid ise olid nüüd palju väiksemad (ca 1000 vangi), kuid enne oli seal üle 2000 vangi. Ka noori oli juurde tulnud, neid oli kokku toodud üle terve NSVL, küll Baltikumist, küll Ukrainast, aga ka mujalt. Hakkasime tegema plaani impeeriumi lõhkumiseks. Otsustasime hakata sellega tegelema avalikult. Meie esimeseks nõudeks oli, et NSVL peaks oma seadustest kinni, nõudsime ka turumajandust. 5,5 aastat istusin ära ja tulin siis tagasi Eestisse. Siin sain vabaduses olla 16 aastat. Viisime läbi avaliku vastupanu, kuid ettevalmistus oli salajane. Andsime välja põrandaalust ajakirja. Meie tähtsamaks teoks oli Balti apelli koostamine, kus nõudsime MRP avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist. Eesmärgiks oli selgitada, et Eesti, Läti ja Leedu ei astunud vabatahtlikult NSVL-i.
1987.aastal moodustatud MRP-AEG ajas sama joont edasi. Eestist oli apellile alla kirjutanud veel peale minu Mart Niklus, Endel Ratas, Erik Udam, hiljem Jüri Kukk. Apell oli olulisim avalik kiri tollal. 1983. aasta jaanuaris võttis Europarlament vastu otsuse, et Euroopa riigid peavad kaasa aitama Balti riikide iseseisvuse taastamisele. Selle otsuse aluseks oli just Balti apell. Algasid arreteerimised, vahistati Lagle Parek ja Heiki Ahonen. 1983. aastal arreteeriti ka mind. Karistuseks määrati 10+5 aastat vabadusekaotust erireziimiga laagris, kleebiti külge silt "eriti ohtlik retsidivist".
Laagris olid rasked tingimused, aastas suri umbes 10% vangidest. Inimesed haigestusid kergesti, sest sooje riideid eriti polnud. Ainult töötamine andis sooja. Minu vangisviibimise ajal algas nn. perestroika. See oli ka loomulik, sest ühiskond oli sügavas kriisis ja vajas reforme . Siis hakati vabastama ka poliitvange. 1987. aastal toodi mind Tallinna. Sama aasta 13. augustil toimus Hirvepargi miiting. Istusin sel ajal Patareis. Seal tuli minu juurde Albert Kektori nimeline julgeolekumees, kes soovitas mul kirjutada armuandmispalve. Keeldusin. Ütlesin "ei" ka ettepanekule emigreeruda Rootsi. Ütlesin hoopis, et mida kauem nad mind kinni hoiavad, seda halvem neile. Siis viidi mind laagrisse tagasi. Teel oleksin mitu korda surma saanud. Mind pandi surmamõistetute kambrisse koos retsidivistide jms. Hakkasin neile vanglas poliitloenguid pidama. 1988. aastal toimus Eestimaal nn. "laulev revolutsioon". ERSP hakkas pidama pikette. Sama aasta detsembris andis Arnold Rüütel mulle armu. Kahe nädala pärast olin vabanenud ja 17. oktoobril saabusin Tartusse. Siin puhkasin ja siis läksin Tallinnasse minu vabastamise piketti lõpetama. Sel ajal olin töötu. 70-ndatel olin töötanud ka katlakütjana ja ehitajana. Olen õppinud ülikoolis eesti keelt ja kirjandust kaugõppes. Sealt visati mind välja, kuid mitte hinnete pärast.
1988. aastal tapeti mu tütar, kes õppis samuti Tartu 3.Keskkoolis. Marju mõrva asjaolud ei ole siiani selgunud. Natuke aega enne mõrva öeldi mulle ühel üritusel: "Teeme sulle AEG-d!". Osalesin tollal ka ka Tartu Muinsuskaitse Ühenduses ja tegelesin kodanike komitee liikumisega. Tartus olin Eesti Kodanike Komitee esimees. Kuulusin "Mementosse", kuid sealt astusin tagasi, sest aktiivseks tegevuseks polnud aega. 19. augustil 1991. aastal toimus putsh. Sõitsime siis koos Linnart Mälliga Tallinnasse, Juhtus nii, et möödusime soomusdiviisist. Tollases Ülemnõukogus otsustasime, et tuleb välja kuulutada Eesti Vabariik. Välja kuulutasime ka rahvusliku leppimise. Lõpuks otsustasime iseseisvusdeklaratsiooni välja kuulutada 19. augusti ööl vastu 20-ndat. Sellal oli Eesti Komitee juhatuse esindus Toompeal koosseisus: Tunne Kelam, Enn Tarto, Sirje Endre ja Vardo Rumessen. 24. augustil Boriss Jeltsin meie iseseisvust tunnustas. Moodustati Põhiseaduslik Assamblee, kus olin riigikaitse toimkonna esimees. 1992. aastal valiti mind Riigikokku. Kandideerisin valimisliidu "Isamaa" nimekirjas. Riigikogus töötan riigikaitse komisjonis, kuulun vabariiklaste ja konservatiivide hulka, olen parempoolsete fraktsiooni aseesimees, Kaitseliidu Vanematekogu esimees, Inimõiguste Instituudi Nõukogu esimees. Varem olin Pan-Euroopa Ühenduse esimees.
Riigikogus hääletasite hr. Andres Tarandi poolt. Kas see oli Teie või fraktsiooni otsus?
See oli minu otsus. Olin hääletanud ka Siim Kallase vastu. Hääletasin samuti Mart Laari vastu, sest ta valetas ja oli muutunud mõnede ringkondade mõjualuseks. Tema valitsuse ajal otsustas väike grupp inimesi riigi asju.
Kui Teile pakutaks ministriportfelli, kas Te võtaksite selle vastu?
Ei võtaks. Mulle ei ole ministriportfelli pakutud, aga arvan, et siseministriks sobiksin kõige paremini. Kuid mul on noor naine ja kaks last, ma ei ole tänapäeva Eestis kindel nende julgeolekus.
Aga kas presidendiks sooviksite saada?
Ei taha. Esiteks olen liiga noor, teiseks on mu perekond siis ohus. Samuti on minu paljud ideed ja seisukohad rahvale millegipärast mõistetamatud. Kas või näiteks rahvusliku julgeoleku alal. Pole ju mingit mõtet osta kalli raha eest tanke ja lennukeid, sest ainult moodsate sõjariistade abiga Eesti riigi julgeolekut ei taga.
Aitäh intervjuu eest!
Interjueerisid: Janar Matt, Eero Epner, Markko Olo
