Õuesõppe ja looduses viibimise kasutegur on nii laste kui täiskasvanute puhul ääretult suur. Õues viibinud lapsed on toas rahulikumad ning keskendumisvõimelisemad. Õues viibinud õpetajad õpetavad õhinapõhiselt, on kannatlikud ja armastusväärsed. Lastel, kes on harjunud looduses viibima ja väljas mängima, ei ole õues kunagi igav. Loodus, see on koht, kus on kõigil võimalus Suureks Seikluseks. Just nii juhatab õpetaja Margit Veromann sisse loo, mis kõneleb tema juhitud imearmsa väikeklassi loodusretkest Ilumetsa ja Meenikunno rabasse.

Õues on laps fakti ees, et mugav ja soe klassiruum, tuttav laud, vihik ja pliiats teda ei toeta, nende varju ei poe ja paratamatult tuleb õppima asuda teisel moel. Isegi kui laps ei saa otseselt arugi, et ta mööda metsarada kõndides õpib, õpib ta tunni jooksul samapalju kui mitte rohkemgi kui koolipingis. Kõike, mida laps looduses kogeb, saab ta oma viie meelega vastu võtta ning oma mällu talletada. Õues saab õppida kogu kehaga, iga keharakuga.

Palju vastustega küsimusi

Õues on väga lihtne ka teoreetilised teadmised praktikas järele proovida. Kas see puu on piisavalt tugev, et võimaldada tasakaaluharjutusi? Kas kummik ikka jääb nii kõvasti rabalaukasse kinni, et selle väljatirimiseks tuleb abi paluda? Mis seal meteoriidikraatri põhjas on?

Või mõtiskleda ja arutada: Mis on rabas erilist, et see on ühtaegu kutsuv ja pelutav? Miks igivana rabamänd nii kidur on? Kuidas taevakivi meteoriit küll sellise piraka augu tekitas? Kuidas need tükid 6000 aastat säilisid, et neid uurida sai? Miks inimesed Ilumetsale sellise ilusa nime ja kraatritele kuradiga seotud nimed andsid? Kust on Meenikunno oma nime saanud?

Mõnele küsimusele said lapsed katsetuse teel vastuse, mõne puhul tulid appi infotahvlid ja selgitused. Mõnedele küsimustele aitasid vastuseid leida koduloouurijad, geoloogid, bioloogid ja rahvaluuleteadlased.

Muistendid ja muu rahvapärimus Ilumetsa ja Meenikunno kohta

Ilumetsa nimi kõneleb ise enda eest. Midagi ilusat peab olema! “Kui valmis 1928–1931 ehitatud Tartu–Petseri raudtee, rajati maantee ja raudtee ristumiskohta peatus, millele oli vaja nime. Rahvapärimuse kohaselt korraldati jaamale nime leidmiseks konkurss, mille võitis nimeettepanek Ilumetsa. Võrumaa kohanimedes, nt Ilomägi, tähistab sõna ilo rõõmu, pidutsemiskohta.” Nii väidab Eesti Kohanimeraamat.

Meenikunno aga sai nime selle järgi, et esimene inimene, kes rabasaarele oma talu rajas, oli Meeni-nimeline mees. Kund aga tähendab metsa või harimata maad. Põrguhauast ehk ühest Ilumetsa kraatrist kohaliku külanaise jutustuse järgi: “ Olnud siin ümbruses kunagi kirik. Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks.”

Põrgukatla veerel

Veel on kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma.

Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama. Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde.

Meteoriiditükid aga leiti tänu kraatri põhjas olevale turbakihile, mis kõike ideaalselt hästi ja kaua säilitab. Tükikeste vanuseks hinnati teadlaste poolt umbes 6000 aastat. Paks vesine turbakiht kraatri põhjas õõtsus ja vetrus nagu paks madrats.

Rabavaikus paneb hinge helisema

Kesksügiseses rabas ei kohta enam seal pesitsevaid rändlinde, vaid üksik ronk kronksatas ja lendas eemale rabasaarele. Rabasaari on rabas mitmeid, suuremad neist on Pikksaar ja Pähklisaar. Isegi mägi on, rabaservas. Selle nimi on Kamarusmägi. Kamarusmäel asub Päikeseloojangu maja, mille juurest avanevad hingematvad vaated üle raba laudteele ja kust saab imetleda ka imelisi päikeseloojanguid. 4.d klass valis Kamarusmäe lõunasöögipaigaks. Õhk oli üpris karge – vaid 6 kraadi üle nulli ja udu oli just äsja hajunud. Joodi sooja teed ja tehti endile siis voorimehe kombel vehkides sooja.

Pärast einet matkati laudteel, mis oli nii lai, et seal võis vabalt joosta. Joosta võis ka seepärast, et ühtki teist matkajat kolmapäeval rabas ei olnud (nädalavahetuseti on raba inimesi puupüsti täis).

Vaadeldi rabataimi, leiti mõned hilised sinikad, prisked jõhvikad ja kukemarju. Kukemarju eestlased söögiks eriti ei tarvita, küll aga on need hinnatud teiste põhjarahvaste seas. Ühekorraga sulpsatas üks jalg, kas kogemata või meelega, laudteelt kõrvale ja kummik vajus rabalaukasse. Ning kätte seda enam nii lihtsalt ei saanud. Miks? Teadagi – tihkes turbas pole õhku, kummik oli jäänud vaakumisse.

Palju siin aednikke tööl on?

Rabas imetlesid õpilased eri kuju ja kõrgusega kiduraid mände ja imestasid, et puud ei ole sugugi noored, vaid juba üpris eakad, kuid suuremaks nad ei kasvagi. Miks ei kasva, teadsid kõik – puuduvad sobivad kasvutingimused. Pindmised juured turbas ja vees ja juurestiku mandumine ei anna kasvuks palju võimalusi. Siinkohal meenub Endla rabas kuuldud lugu. Tulnud kord rühm jaapanlasi rabasse ja imestanud: küll on ilusad bonsaid! Kui palju teil aednikke tööl on, kes neid niimoodi kujundavad?

Raba on teraapiline paik. See rahustab ja paneb hinge helisema. Hüüda, nii nagu kraatriserval, ei tahtnudki. Natuke kõhe oli ka miskipärast. Aga miks?

Raba on paik, kus vilguvad eksitavad virvatulukesed. Kas need tegelikult ka soogaaside tulukesed on, ei tea õpetaja vastata. Kindel on see, et inimesi on rabasse eksinud, sest maastik on igal pool ühesugune. Inimene on aga rabast, rabasaartelt ka pelgupaika leidnud, näiteks sõja ajal. Raba hoiab endas saladusi ja nii naljalt neid välja ei anna. Nagu ei tahtnud kätte anda laukasse vajunud kummikut. Aga siis tulid nähtavale vanad palgid.  Võib-olla lausa vana sõjatee? Nii vanad? 80 aastat? Kuidas ära pole mädanenud? Sellepärast, et soo happelises ja õhuvaeses vees säilivad need kaua, kohe väga-väga kaua. Sadu aastaid ja kauemgi.

Maailma kõrgeim mänd kasvab Eestis

Enne tagasiteele asumist sõideti külla maailma kõrgeimale männile (46,6m) ja hiljaaegu ära kuivanud Eesti kõrgeimale kuusele (48,6m). Tehti tere, sooviti männile pikka iga, anti au, kallistati. Austati ka ärakuivanud kuuske. Lapsed arutasid õpetajaga, miks just Oodsipalo puud nii kõrgeks kasvavad, sest ümberringi on teisigi väga kõrgeid puid.

“Metsamehed ja teadlased arvavad, et Põlvamaal kasvab ühe koha peal mitu rekordpuud seetõttu, et need asuvad kausjal pinnal osaliselt kalde peal ja osaliselt lohus. See pakub puudele looduslikku kaitset tugevate tormide eest ning tagab toitainete rohke liikumise lohu põhja,” oli õpetaja lugenud kahe aasta tagusest Lõuna-Eesti Postimehest.

Minge metsa!

Tagasiteele asuti väsinute ja õnnelikena. Fotoaparaat ja nutitelefonid olid täis ägedaid pilte. Ahjaa – pildistati peaaegu igal sammul, püsti ja pikali, käpuli, kükili. Sügis oli pillanud lehekulda, siin-seal turritas mõni väike pagan, kes oli maskeerunud sammaldunud puurondiks ja rabale avanes imeline vaade.

Oldi kindlad, et õppekäik andis uut jõudu nii laste kui õpetaja motoorsetele võimetele, õpivõimele ja loomingulisusele. Et metsas ja rabas arenesid positiivsed sotsiaalsed suhted ja koostööoskus. Vahetu suhtlemine loodusega kinnistas kindlasti ka loodushoidlikku suhtumist. Minge metsa! :)

Vaata ka metsas tehtud fotosid, mille autoriteks Aavo Paldrok, Margit Veromann ja Andres Didrik.